Plastide arengu ajalugu

1845. aastal kohtas Loode-Šveitsis Baselis elav keemik Sainberg kodus eksperimenti tehes kogemata lauale kontsentreeritud lämmastikhapet ja kontsentreeritud lämmastikhapet. Ta võttis kiirustades oma naise riidest põlle, et pühkida segatud hape lauale. Pärast askeldamist riputas ta põlle pliidi äärde kuivama. Ootamatult puhkes põll leekidesse ja muutus hetkega tuhaks. Cybertron naasis laborisse selle "suure avastusega" ja korduvate "õnnetustega". Pärast paljusid katseid leidis Cybertron lõpuks põhjuse: algse riidest põlle põhikomponent oli tselluloos. See puutus kokku kontsentreeritud lämmastikhappe ja kontsentreeritud seguga, moodustades nitrotselluloosi rasva, mis oli hiljem laialdaselt kasutatav nitrotselluloos. Senber leidis nitrotselluloosi plastilisuse ja sellest valmistatud asjad olid läbitungimatud. Ta kasutas seda suure huviga, et valmistada ilusaid riisikausse, tasse, pudeleid ja teekannu. Ta hindas oma meistriteoseid ja kirjutas kirja oma sõbrale Faradayle, teadlasele, ootamatu saagi kohta. Kahjuks ei hoolinud Faraday enne, kui ilmus fotograaf. Fotograaf Alexanderi parkidel on palju hobisid ja fotograafia on üks neist. 19. sajandil ei saanud inimesed osta valmis fotofilme ja kemikaale nagu tänapäeval. Nad pidid sageli tegema seda, mida nad vajasid. Nii et iga fotograaf peab olema ka keemik.

Üks fotograafias kasutatavatest materjalidest on "kollodioon", mis on omamoodi "nitrotselluloosi" lahus, st nitraattselluloosi lahus alkoholis ja eetris. Tol ajal kasutati seda valgustundlike kemikaalide kleepimiseks klaasile, et saada samaväärne tänapäeva fotofilmiga.

1850. aastatel uurisid pargid erinevaid viise, kuidas kollodiooniga toime tulla. Ühel päeval üritas ta kollodiooni segada. Tema üllatuseks tekitas segu paindliku kõva materjali. Pargid nimetasid ainet "paxsin", mis oli varajane plast. Pargid kasutasid "paxsinit" igasuguste esemete valmistamiseks: kammid, pliiatsid, nööbid ja ehete trükkimise tarvikud. Kuid pargid ei olnud väga äriteadlikud ja kaotasid oma äriseiklusel raha. 20. sajandil hakkasid inimesed kaevama plastide uusi kasutusviise. Peaaegu kõik majapidamistarbed võivad olla valmistatud mingist plastikust. Jätkata parkide saavutuste arendamist ja teenida neist kasumit, mis jäetakse teistele leiutajatele. New Yorgi trükkal John Wesley Hayat nägi võimalust 1868. aastal, kui piljardifirma kaebas elevandiluu puuduse üle. Hyatt parandas tootmisprotsessi ja andis "paxsinile" uue nime - "Celluloid". Ta sai piljarditootjatelt valmis turu ja valmistas peagi plastikust igasuguseid tooteid. Varased plastid olid kergesti süttivad, mis piiras nendest valmistatud toodete valikut. Kõrge temperatuuri taluv plast on "bakeliidi". Leo Baekeland sai patendi 1909. aastal.

1909. aastal hakkas Baekeland Ameerika Ühendriikides fenoolseid plaste sünteesima. 1930. aastatel tuli nailon uuesti välja. Seda tuntakse kui "söest, õhust ja veest sünteesitud kiudu, õhem kui ämblik siid, raskem kui teras ja parem kui siid". Nende välimus pani aluse erinevate plastide leiutamisele ja tootmisele. Naftakeemiatööstuse arengu tõttu Teises maailmasõjas asendas nafta plastide toorainena kivisöe ning kiiresti arenes ka plastitööstus.

Plast on väga kerge aine. Kuumutamine väga madalal temperatuuril võib muuta selle pehmeks ja teha soovi korral erineva kujuga asju. Plasttoodetel on erksad värvid, kerge kaal, kukkumishirm, ökonoomsus ja vastupidavus. Selle tulek mitte ainult ei too inimeste elule palju mugavusi, vaid soodustab oluliselt ka tööstuse arengut.

Plastide leiutamine on aga vähem kui 100 aastat vana. Kui inimesed olid sel ajal oma sünnist vaimustuses, peavad nad võtma suuri vaeva, et tegeleda nende asjadega, mis on täis elu ja kujutavad endast suurt ohtu inimese elukeskkonnale.

Plast on naftast või kivisöest ekstraheeritud keemiline naftasaadus. Kui see on toodetud, on seda raske looduslikult lagundada. Plast ei lagune ega lagune maa all 200 aastat. Suur hulk plastijäätmeid maetakse maa alla, mis hävitab pinnase läbilaskvuse, karastab pinnast ja mõjutab taimede kasvu. Kui kariloomad söövad söödaga segatud või ekslikult loodusesse jäetud plasti, surevad nad ka seedetrakti obstruktsiooni tõttu.

Praegu on plastide aastane toodang Hiinas 3 miljonit tonni ja tarbimine üle 6 miljoni tonni. Kõigi plastide aastane toodang on 100 miljonit tonni. Kui arvutada 15% aastastest plastijäätmetest, on aastane plastijäätmed 15 miljonit tonni. Hiina aastane plastijäätmete kogus on üle 1 miljoni tonni ja plastijäätmete osakaal prügis moodustab 40%. Nii suur hulk plastijäätmeid maetakse prügina maa alla, mis kahtlemata toob kaasa suurema surve põllumaale, mis on juba niigi puudu.

Plast mitte ainult ei too inimeste elule mugavust, vaid toob ka keskkonda tulevasi probleeme. Inimesed nimetavad plasti poolt keskkonda toodud katastroofi "valgeks reostuseks". Praegu võtavad paljud riigid plastijäätmete käitlemiseks kasutusele põletamise (soojusenergia regenereerimine) või ümbertöötlemise (toodete regenereerimine). Need kaks meetodit muudavad plastijäätmed ringlussevõetavaks ja saavutavad ressursside säästmise eesmärgi. Kuna aga plastijäätmed tekitavad põletamisel või ümbertöötamisel inimorganismile kahjulikke gaase ja saastavad keskkonda, võib öelda, et plastijäätmete käitlemine on keskkonnakaitses endiselt peavalu.

Riiginõukogu üldbüroo väljastas teate plastist ostukottide tootmise ja müügi piiramise kohta, milles nõutakse, et kõik supermarketid, kaubanduskeskused, turumessid ja muud kaupade jaemüügikohad rakendaksid plastist ostukottide tasulise kasutamise süsteemi ega annaks tasuta plastist ostukotte. Lisaks ei tohi reisirongid, reisilaevad, reisiautod, lennukid, jaamad, lennujaamad ja looduskaunid kohad pakkuda reisijatele ja turistidele üliõhukesi plastist ostukotte (pakkekotte). Plastist ostukotid peavad olema selgelt hinnatud ja kogutud eraldi. Teates on sätestatud, et kaupade jaemüügikohad ei tohi anda tasuta ega koguda plastist ostukotte, mis sisalduvad kaupade koguhinnas. Samal ajal töötavad asjaomased osakonnad välja konkreetsed haldusmeetmed plastist ostukottide tasuliseks kasutamiseks kaupade jaemüügikohtades ning moodustavad järk-järgult turukeskkonna plastist ostukottide tasuliseks kasutamiseks.

Teates soovitatakse taas riidest kottide ja köögiviljakorvide kaasaskandmist, vastupidavate ostukottide taaskasutamist ja kilekottide kasutamise vähendamist. Samal ajal peaksid ettevõtted lihtsustama ka kaubapakendeid ning valima rohelisemad ja keskkonnasõbralikumad pakendikotid. Teatises julgustatakse ka ettevõtteid ja sotsiaalseid jõude pakkuma massidele tasuta korduvkasutatavaid ostukotte, näiteks riidest kotte. Üliõhukeste kilekottide tootmine ja müük on kogu riigis keelatud. Alates 1. juunist 2008 sõnastatakse maksupoliitika plastijäätmete reostuse piiramiseks. Samuti keelatakse kogu riigis alla 0,025 mm paksuste plastist ostukottide (üliõhukesed plastist ostukotid) tootmine, müük ja kasutamine. Suuremad kaubanduskeskused üle kogu riigi hakkavad rakendama kilekottide tasulist kasutamist ja kliendid peavad kilekottide eest maksma, et peatada kilekottide levik.